40.aastat vana diiselmootori kohta olid kolvid väga ilusad. Kuna hülsi pealt tuli tahmarant ära juba puhtalt nitrolahustiga hõõrudes, ei hakanud ka hoonima. Võib-olla siiski oleks pidanud, et kolvirõngad sisse töötaksid. Siiani olen igal mootoril teinud ja ühtegi halba tagajärge pole täheldanud. Uus kogemus oli ühele kolvile asetada 5 kolvirõngast. Kaks õlirõngast, kaks malmist surverõngast ja kõige kõvema paugu vastu võtmiseks kroomitud terasest ülemine kompressioonirõngas. Note to self: kõik kovirõngad läksid sisse kiri ülevalpool. Õlirõngad tuli asetada jupphaaval. Enne sisemine "vedru" ja siis sinna vaikselt rõngas peale. Ja muidugi, et paisumisvahed ei kattuks. Käsiraamat ütles vaheks 60 kraadi. Et silkusid tagasi saada, on neile alla treitud kolvirõngaste juhtimiseks faas. Siiski oli vaja mõne silindri õlirõngaste paigalduseks kasutada suure läbimõõduga voolikuklambrit. Kõik sai kenasti kokku ja momentvõtmega pingutatud. Klapivahed reguleerisin algul kahele silindrile valesti, sest vänt oli pool pööret vales asendis. Tegin ka rihmarattale poolpöörde kindlaks tegemiseks markeriga ühe märgi juurda. See pole selline mootor, mida käivitusvändaga väga pöörata jõuaks. Järjekord oli vist ikka 1-3-4-2, kui õigesti mäletan. Käsiraamatus on tegelikult kõik väga selgelt kirjas. Ja silindrite(hülsside) alla läksid ka uued vaskrõngad, mis olid kõvasti õhemad, kui vanad. Nagu kommipaberist. Ilmselt tõusis ka surveaste 0,001 ühiku võrra:)
Vanadel rõngastelgi suuri defekte polnud, välja arvatud üks õlirõngas, millest oli viiendik puudu. Ja see tükk jäljetult kadunud. Ei tea. Nüüd igatahes mootor õli ei võta ja jõudu on ikka, nagu loomal. Nüüd saab kuid lugeda, millal siduri survelaagrit taas vahetada saab.
No comments:
Post a Comment